ennevanasti, siis kui väike maja mere ääres värssus oli ainult säde minu isa silmis, suvitasime me üldiselt ikka vasalemmas. see väike männisalude ja paekivikarjääridega pikitud liivane asula oli enne teist maailmasõda tallinna kultuuriinimeste populaarne kuurort. minu vanaema majas oleva suur, mingist riigistatud mõisast päästetud tiibklavergi on niimõndagi jämmi näinud. tänapäeval tuntakse vasalemmat ilmselt rohkem valla territooriumile jäävate rummu ja murru vanglate poolest.


aga täna seenemetsas mütates meenusid mulle hoopis need suved, kui ilusast vasalemma marmor-paekivist nõuka ajal killustikku tehti. nii, et lõhati suuri paekiviplaate. paar korda päevas voogas üle asula hoiatussignaal ja siis käis kõmakas, mis pani maja aknad värisema. mingil hetkel ostsid rootslased killustikutööstuse ära ja lõppes see ilusa paekivi tohutu raiskamine. killustikku teevad edasi, aga tunduvalt väiksemas koguses ja tunduvalt väiksemate kadudega. ja paugutamine lõppes ka ära. nüüd on ainult suur tuhamägi, mille otsa hakkavad juba puud kasvama.


aga seda peab tunnistama, et hoolimata muutunud aastaajast, pole puugioht eestimaa metsadest kusagile kadunud. oma väikse helepruuni koera pealt korjasin neid pärast metsaskäiku nii nagu sammalhabe habemest jõhvikaid. inimese jaoks on lisandunud põdrakärbsed. siiamaani nopin neid enda küljest. kusjuures, nagu tavaliselt, on meelisobjektiks pea.


h