eilne märgade jalgade maraton päädis tänahommikuse kurguvalu ja paari nukra aevastusega. ma ei näe samas, mida ma oleksin teha võinud, peale loengus sokkide jalast võtmise. ja see ei olnud ilmselgelt an option. loomulikult ei ole see päris põhjus sellele, miks ma tänases maratonloengus ei ole, aga igatahes tegi see raske loobumisotsuse tunduvalt kergemaks.


vaatain siin oma aknast välja, üle emajõe luhtade ja muidu meeliülendava võsa ja mõtlen, et kui tervis vastu peab, võiks nädalavahetusel kusagile minna. muidugi oleks vaja nädalavahetusel ka veoautotäis tööd teha. eks vaatab, kuidas prioriteedid kujunevad. minu puhul ei või kunagi teada.


kes üldse nädalavahetusel tartus on?


h