ma ei saa sinna midagi parata -- mulle tundub, et viimase paari päeva jooksul on käinud hoogne matka peaproov. eriti muidugi eile.


botaanikaaiani oli bueno ja botaanikaaias endas oli ka peaaegu lõpuni bueno, kuigi läbisime selle täiesti seadusevastaselt jalgrataste seljas. aga pärast seda demonstreeris ilm järjekordselt oma väikelapse tagumiku iseloomu. natuke aega hiljem olime juba metsakalmistu bussipeatuses ja üritasime sinna pitsat tellida. kui piial lõpuks õnnestus veenda tütarlast, et surnuaeda pitsa tellimine ei ole mingi eriti peen practical joke, tuli meil hetke pärast siiski tagasi helistada ja tellimus tühistada. tegime hoopis meeleheitliku sööstu järgmisse vaheajapunkti, milleks sedakorda pirita selver. seal õnnestus meil laadapäevaliste vahelt endale söök välja võidelda ja järjekordne pooltunnike ilma eest peidus olla.


kaarin hankis mulle ja endale vihmakeebid, mis suutsid täita murdosa kaitsevajadustest, aga oli siiski stiilne vaadata, kuidas kaarin mere taustal kihutas nagu lendav hollandlane, punane keep purjena tagant püsti paisumas.


järgmine vaheetapp kalamaja, kus oli elav tuli ja melissitee ja meesaiad. arvasin, et mul ei tasu oma märgi pükse jalast ära võtta, sest pärast neid jälle jalga panna on veel vastikum. kahjuks ei olnud ma sandaalide puhul selle variandiga arvestanud. brrr.


rongi peale sõites tuli kalamajas vett trotsides vastu alex lepajõe (noh, nüüd saab siis näha, kui palju teda guugeldatakse...), kalamehemüts sügavale silmile tõmmatud. ja siis rongi ja nõmmel maha ja jäigi ainult mäest alla kimada.


aga piia astus täna hommikul kuuldavasti koos rattaga trolli, kutsudes inimestes sellega esile erinevaid reaktsioone. jällegi üks kasulik õppetund teisipäeva jaoks.


aga homme laulupeole. keep ja vihmavari kaasa. samas ei loo mingeid illusioone, et need mind kõigevägevama raevu eest kaitsta suudavad...


h