terve nädal hullumaja ja kumuleeruvat unevõlga, mis kulmineerus muidugi täna hommikul kell kaheksa, kui ennast aegluubis mööda vanemuise tänavat voodi poole lohistasime. tegelikult olen nädal aega tahtnud kirjutada, aga olen koju jõudes olnud nii väsinud, et suudan ennast riideid seljast puistates ainult voodisse vedada ja siis seal väga aeglaselt hingata.


eelmisel pühapäeval näiteks tahtsin kirjutada, et oli intro. ja et kursavennad, kuigi ilmselt mitte seda tüüpi, kellega tahaks abielluda, on iseenesest toredad. ilusad pikad poisid ja vähemalt olemas, kui tekib vajadus kellegagi plõksida (mis ju aegajalt ikka tekib). ja kuigi pidin järjekordselt väitlema teemal "miks sa blogid?" ja mulle tuli järjekordselt üllatusena, kuidas teised inimesed seda asja näevad. ja kuigi järjekordselt sai kinnitust fakt inimeste edevusest ("you're so vain, i bet you think this song is about you...", kes seda laulis?), siis sellest ma tegelikult ei tahtnud kirjutada. neid, kes seda siin regulaarselt loevad ilmselt minu eneseõigustused ei huvita. ilmselt saavad nad ise ka aru, et see ei ole koht minu kõige sügavamate saladuste avaldamiseks (kui ma seda teeksin, saaksite te ilmselt teada, et minu sügavaimad saladused on üsna igavad).


teisipäeval, või oli see juba esmaspäeval, tahtsin ma kirjutada sellest, et olen oma eluarmastuse otsinguil vähendanud kahtlusaluste nimekirja. ilmselt tuleb ta briti saartelt. järjekordseks tõestuseks sellest james rose, meie järjekordne brüsselionu, kes oli igatahes kompu, stiilipuhas inglise kuivik, kui ta ainult kogemata poleks shotlasena paljastunud. või võib-olla ma ei tahtnudki sellest kirjutada, võib-olla ma ainult mõtlesin seda.


neljapäeval jälgisin ma mormoonitüdrukuid in action bussis number üks ja tahtsin kohe kirjutada sellest, et huvitav, kas neile õpetatakse ka, et kui eestlane kolme esimese särasilmse küsimuse peale 'möh' vastab, ei tähenda see veel, et ta viienda küsimuse peale elavalt jutustama ei hakkaks. või on see midagi, mida nad töö käigus omandavad. minu taga istuvat tüdrukut ei suutnud nad küll piibliringi meelitada, aga igatahes tegi kusagil neljanda küsimuse ajal vestlus kannapöörde ja enne kramplikult aknast välja vahtinud tütarlaps hakkas elavalt seletama, mida ja kaua ta koolis õpib ja küsis isegi ise seda ja teist.


eile öösel vaatasin ma lihtsalt inimesi ja mõtlesin, et milliseks neist ma hakkan. sest olemasolev variant vajab ilmselgelt kiiret täiustamist. kuigi loomulikult 'i am what i am' jne.


niisiis tagasi eetris.


h