tartust tagasi jalavigastuse, korterivõtmete ja millegagi, mis häguselt meenutab loenguplaani. tartu trepid on salakavalad, seekord ei saanudki aru, mis täpselt juhtus, aga ilmselt sikutasin natuke mingit sidet. paar aastat tagasi vääratasin vanemuise esisel trepil, kolm kuud hiljem, kui üks jalg ikka teisest erines, selgus, et oli olin mingi väikse armsa luu seal sees ära murdnud. elama hakkan tartu linna viimases majas. ilma liialdusteta. nii et olen endiselt pakkumistele avatud. samas otsin võimalust üks väike paber skännida, et ma saaks selle brüsselisse saata, et nad saaksid mulle raha anda.


muidu vaikus ja ootamine. teen väheseid asju suurtes kogustes. olümpia oli emotsionaalselt üllatavalt kurnav. ilmselt on minus siiski väike spordiajakirjanik peidus. tegin eelmisel nädalal impulssostu -- haarasin prismast möödaminnes 'eesti spordilehe'. esmamulje oli üsna karm, hiljem mõtlesin asja üle järele ja leebusin natuke. potentsiaali ju oleks, aga kahjuks on ainult murdosa sellest rakendunud. domineerima jääb küsimus, millist lisaväärtust see pakub, võrreldes näiteks 'postimehe' spordikülgedega. minuarust väga marginaalset. aga noh, vähemalt oli jutt üsna asjatundlik. eriti võrreldes näiteks etv-ga. millisele asjaolule juhtis minu tähelepanu ka üks lugejakiri. centerfoldil oli aga küsitlus, mis mind tõeliselt hämmastas. umbes viieteistkümnelt spordiga seotud inimeselt oli küsitud paar küsimust, nende hulgas ka seda, kui rahule nad jäid olümpia meediakajastusega. ja ainuke, kes ei arvanud, et etv oli suurepärane ja eriti head olid emotsionaalsed võistlusjärgsed intervjuud sportlastega, oli jüri tarmak. kes arvas, nagu minagi, et ebaeetiline on sportlast teleeetris nutma ajada ja mingit mõistlikku seletust sellele, mis persse läks sellisel hetkel nagunii oodata ei saa. dzhiisus, võib-olla tõesti olen mina loll...


aga täna tulin tallinnasse ühes bussis täies olümpiavarustuses ja vahemere päevitusega anu sääritsaga...


h