ilmselt tuleneb unetus nördimusest (ei ole kurb ega maniakaal-depressiivne ja ei nõustu ka sellega, et seda peegeldan -- ei suuda vaimustuda jõuludest, aga ei leia ka, et see oleks suurem õnnetus; muidu kõik balansis) ja unistusest normaalsest päevarütmist. läksin siis uitama.


selle tulemusel tahtsin mitmel pool sõna sekka öelda, aga seda nii triviaalsetes küsimustes, et ei hakanud risustama. tahtsin öelda, et james stewart ja cary grant mängisid koos "philadelphia storys" ja kui cole porter sellele muusika tegi, siis sai sellest "high society", kus neidsamu osi mängisid vastavalt frank sinatra ja bing crosby. ja teises kohas tahtsin öelda, et jasper pääkonen on sellisel juhul soome rahvast juba ammu alatult petnud, sest aastaid tagasi selle alguspäevil "salatut elämät" seriaalis mängides oli ta ka täitsa blond, mis blond.


enda poolt viimasel ajal vaadatud teatava pretensiooniga filmid on jätnud õlgu kehitama -- jääb mulje nagu oleks neil eesmärk, sulle millegagi näkku lajatada, suur hoog on sisse võetud ja sa kuuled seda nina eest mööda vihisemise häält, aga mis jääb tulemata on mats. võimalik muidugi, et ise olen süüdi, et asjad kohale ei jõua. tänaõhtuse "garden state'iga" oli täpselt niimoodi. võib-olla peaksingi vaatama selliseid asju nagu eileõhtune "the day after tomorrow", mis oma grandioossuses on täiesti pretensioonivabad (kuigi tsunamitemaatikasse läks see küll ilusti sisse) või tänane "super size me", mis kogu mõtlemisainese ilusti taldrikul ette tõstis ja mõneti ka suhu toppis. mis siin ikka ennast asja eest teist taga üle liiga kõrge lati upitama hakata.


aga ei, kõige praktilisem kingitus oli ikkagi see viiesajakroonine, mis võimaldas mul kergejalgselt ühest raamatupoest teise joosta ja trükiteoseid kokku krabada. surusin eemale selle "kui-ma-nüüd-selle-ostan-siis-ma-seda-enam-osta-ei-saa" mõtte ja võtsin rõõmsalt seda ja teist. ükspäev ehk sellest pikemalt.


ja kui euroopa liit peaks seda siin lugema, siis sulle on mul ainult üks palve (seda ja teist tsiteerides): "showmethemoney!"


h