kaks uskumatult pikka päeva, mis on nüüdseks juba natuke ajaudusse mähkunud. üks lugu teise otsa, meeleheitlik meeleshoidmine ja struktureerimine ja nõuanded ja näpunäited, hunnikute viisi, üksteise otsa. kümnest kuueni ja siis õhtul koju voodisse, tundes ennast nagu tühjakspigistatud käsn.


ma pole päris kindel, mille najal ma püsti olen püsinud, sest tahtejõudu pole mul kunagi ollagi olnud. võimalik, et see oli see tylenoli laks, mida ma igaks petteks hommikuti endale sisse ajasin. või lihtsalt teadmine, et mul ei ole valikut. ja need lugematud pudelid vett ja hommikuti hoole ja armastusega termosesse villitud teed, mida ma läbi linna endaga kaasa olen vedanud.


sest nohu, nagu teada, halvab igasuguse mõttetegevuse ja kui ma olen suuteline kasvõi natukeseks ajaks unustama need kipitavad silmad ja kiheleva nina ja lukkus hingamise, siis on kerge ennast kangelasena tundma hakata. kuigi täna hommikul, kui ma kannatlikult tänavanurgal vihmas bussi ootasin ja see, hoolimata minu meeleheitlikust vehkimisest, minust lihtsalt külmalt mööda sõitis, mind niimoodi viis minutit loengusse hiljaks jättes, oleksin ma küll kellelegi lõuksi võinud anda. oh, well, you can't win them all...


aga nüüd läks brüsselionu (inglise onu tegelikult, kelle c-keelteks (et siis teeb nendest keeltest tõlget inglise keelde) on ainult prantsuse, saksa, taani, portugali ja hollandi) brüsselisse tagasi ja mina võtan selle auks homme vaba päeva. enam-vähem tuli kõik välja, üldiselt sain onu käest kiita, mõned probleemid vajavad ründamist, saame hakkama. aga nüüd võiks üks selline päev ka tulla.


h