hoolimata sellest, et miski (tõenäoliselt kool, sest see ongi ju ainuke asi, mis mu elus praegu on) oli mind suutnud täiesti soodastada, nii et ma ei jaksanud koju jõudes "daily showd" vaadata, hoolimata sellest, et ma lõhkusin oma fööni ja jäin seetõttu hiljaks ja jõudsin siis peaaegu bussipeatusesse, kui avastasin, et olin koju unustanud rahakoti ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks ja jõudsin siis peaaegu ristmikuni, kui avastasin, et olin maha jätnud koogivormi ja jäin seetõttu veel rohkem hiljaks, oli tegelikult siiski äärmiselt, äärmiselt tore.


sest isegi kui kursavennad on mõnikord natuke jobud, räägivad rumalusi, jäävad laua äärde magama ja norskavad, lähevad ja saavad lapsi, isegi siis on nad ikkagi kursavennad, omad ja armsad, kellega seob nii palju ühiseid mälestusi, sündmusi ja inimesi, mis paratamatult iga kord jälle jutuks võetakse ja jälle naerma ajavad. ja mõnikord teevad nad valmis salati ja küpsetavad vorste, katavad laua ja teevad kaminasse tule ja me räägime, naerame, aasime ja klatshime.


nii et kuigi see periood elust on möödas ja ei tule tagasi, on lohutav teada, et need inimesed ei ole läinud kaotsi.


häid jõule, pol99!


h