tänane päev on selge näide sellest, kuidas miski, mis on üsna hästi peale hakanud ikkagi täiesti käest ära läheb. hoolimata öisest filmist jõudisn hommikul peaaegu õigeks ajaks kooli ja ei saanudki lõuksi. eilset fiaskot lausa ei mainitudki. klassi ees oli õppejõude kui murdu, peale nende ka keegi keeleoskaja meesterahvas, kes nägi välja nagu see näitleja, kes hellboyd mängib. nad korraldasid meiega sotsiaalseid eksperimente. prantsuse-eesti-inglise-eesti-prantsuse tõlkeahelas juhtus niimõndagi põnevat. see, et aastaarvud muutusid, oli väike viga. ütleme nii, et kui päriselu situatsioonis oleks tekst niimoodi läbi tulnud, käiks praegu ilmselt juba kolmas maailmasõda. või vähemalt oleks konverentsilaua taga suur hulk äärmiselt ärritunud hiinlasi. aga minu osa selles käkis oli siiski marginaalne.


pärast kooli oleksin pidanud magama minema, aga ei läinud. oleksin pidanud lepingut tõlkima, aga ei tõlkinud. kui olin asjad tädi juurde ära viinud, oleksin pidanud koju tulema, aga ei tulnud. creppis ei oleks pidanud seda kuuma shokolaadi jooma, aga jõin. toredad inimesed ei peaks elu käest kogu soppa korraga kätte saama, aga saavad.


ja kõige lõpuks, viimase bussiga koju sõites oleksin pidanud oma peatuses maha tulema, aga ei tulnud. tulin järgmises. hea, et niigi läks. seda võib ka kogu kompoti kohta öelda.


h