kui etendus kestab viis tundi, siis jõuab ta omandada teatud elutsükli. viie tunni jooksul jõuab kõike juhtuda. mina näiteks kaotasin esimesel vaheajal oma rahakoti ja teisel vaheajal leidsin selle, nii et keskmise vaatuse draama omandas minu jaoks täiesti uue värvingu.


publikum oli täis tiinekaid, kellele see teos on ilmselt kohustuslik kirjandus ja kes lootsid selle viie tunniga kaelast ära saada. täielik raiskamine. sest vähe sellest, et ees ja kõrval istusid nihelevad jõmmid, kes nina nokkisid ja sõrmeliigeseid ragistasid, taga oli tütarlaps, kellele kõrvalistuv sõbranna kogu süzhee pidi arusaadavalt ümber jutustama. küsimused käisid nii tehniliste peensuste (ma ei saa aru, miks need mehed seal laval siiapoole vaatasid, kui isa vaim oli hoopis neil seljataga?) kui sisulise külje täpsustamise (kes see on? v: laertes. kes on laertes? jne.) kohta. ma ei ole küll mingi asjatundja, aga mulle tundub, et oleks olnud hoopis valutum, kui kirjandusteadlikum sõbranna oleks talle kodus selle raamatu ümber jutustanud. oleks võinud selle sada krooni hoopis sõbrannale anda ja kõik oleksid olnud rõõmsamad.


ühesõnaga räägin siis theatrumi 'hamletist' katariina kirikus. natuke jahe ja kitsas oli, aga see mis laval toimus, jättis küll väga hea mulje. eriti marius petersoni hamlet ja roman baskini claudius. kuigi baskinil on kombeks oma kõige võimsamatel hetkedel nii asjasse sisse elada, et tal kaob mõneti kontroll selle üle, mis tal suust välja tuleb, ehk siis puterdama hakata. märkasin seda juba 'südamete murdumise majas'.


pärast istusime veel saiakangi kohvikus, kuni see kell 1 kinni pandi. kõik olid seal, akadeemilised sõbrad tartust, lootustandvad noored muusikud tallinnast jne. lapsang souchong võrgutas ja peibutas ja oli jälle nii hea.


aga see, et mul on kergem leida tallinnast reede hommikul inimene, kellega reede õhtul teatrisse minna, kui mul on tartust kolmapäeval lõunakaaslast on küll paljuütlev.


h