selliseid õhtuid nagu tänane on vaja, et ma ei unustaks elu võimalikkust tartu linnas. või vanu häid aegu. muidugi on meid nüüd palju vähem, me oleme palju rahulikumad ja mõneti targemad, aga me oleme ikka veel sama toredad.


mul on viimasel ajal olnud tunne, et ma olen omaenda elus kõrvaltvaataja. et ma ootan midagi, teadmata isegi, mis see on. elu on saavutanud staadiumi, kus liikumine toimub põhimõtteliselt ainult punktide 'paabel' ja 'mõisavahe' vahel. midagi ei ole halvasti, aga midagi ei toimu ka,. vaikne rahutus kriibib nagu liivapaberiga sisemust. aga vanasti...


ma loodan, et neid üritusi tuleb veel. me olime selleks liiga head, et sellel lihtsalt minna lasta. või vähemalt enamik meist oli.


h