niisiis veetsime mina, siim, juhan, indrek, veel lugematul arvul inimesi ja iga inimese kohta umbes sada sääske õhtu viinistu maalilises kalurikülas, vaadates näitemängu nimega "külmetava kunstniku portree". kuigi asja tempo oli pehmelt öeldes hüplik (võimalik, et kunstiline taotlus) ja minu istekohalt oli visuaalne side laval toimuvaga pehmelt öeldes nõrk, oli siiski täitsa tore. sest omamoodi irooniapisik oli kivastiku tektsis ilmselgelt olemas. ja näitlejad, noh, nende puhul on ju teada, et mingit jama ei ole oodata. suurepärases statistirollis astus üles ka meri (lääne), mis suutis taevaga täiesti ühte sulandudes ühel hetkel lihtsalt haihtuda.


eile öösel, pärast tõlketööga võiduka lõpuni jõudmist, vaatasin veel romantilist komöödiat nimega "laws of attraction", mis jättis üsna mageda mulje. olen näinud romantilisi komöödiaid, kus kohustuslikud elemendid on täpselt samal tasemel esitatud, kuid on siiski palju parema mulje jätnud. tükk aega ei suutnud selle põhjusele näppu peale panna, aga siis sain aru, milles probleem -- pierce brosnani ja julianne moore'i vahel puudus küll igasugune keemia. sellepeale pöördusin kohe hea sõbra kazaa poole ja asusin "thomas crown affairi" tõmbama. üks vähestest filmidest, kus toosama keemia lausa pulbitseb.


h