peab tunnistama, et valju homeeriline naer kajab tühjas korteris päris hirmuäratavalt vastu. õnneks ma ei ole eriti üksi homeeriliselt naerja tüüpi, aga täna tuli seda mõned korrad ette. ma arvan, et kui miski suudab mulle niimoodi mõjuda, peab see tähendama tõelist armastust.



see, millest ma räägin, on daily show. sattusin selle global editionile peale üks öö cnnis, aga seda oli natuke tüütu vaadata, sest iga paari minuti tagant oli viis minutit reklaami. armastus puhkes meie vahel siis, kui ma terveid reklaamivabu osasid internetist noppima hakkasin. ma arvan, et asi on selles iroonias, mis daily showst ameerikas ilmselgelt nishikauba teeb. kui iseenda üle nalja heitmisega saavad ameeriklased veel kuidagi vaevaliselt hakkama, siis, eriti 9/11 järgses ameerikas on teatud teemad, mille üle naljatamine on paras julgustükk.



sest iroonia ja sarkasm ei ole miskit, mis ameeriklastele tegelikult iseloomulikud oleks. see torkab eriti valusalt silma, kui võrrelda neid niiöelda sit-come niiöelda brit-comidega. sest ka parimad ameerika komöödiad on siiski suurejooneline "tort-näkku" spektaakel. võtke või 'friends', kus ainuke iroonia- ja sarkasmihaardega tegelane oli chandler ja temagi puhul keerati vint kohati üle. ülejäänud tegelased olid lihtsalt rohkem või vähem idiootlikud. ma ei ütle, et see pole naljakas, aga see suudab väga harva minust valju homeerilise naeru välja meelitada. aga noh, need, kes tahtsid, said sealt oma musta huumori pisku ja ülejäänud oma slapsticki.



kui michael moore või isegi al franken üritavad oma publikut igal sammul õpetada ja harida, kasutades huumorit lihtsalt ühe ligipääsuvõimalusena mõneti piiratud auditooriumile (tõsi, al frankeni ootused oma publiku suhtes on ehk veidi kõrgemad kui moore'il enda oma suhtes), siis jon stewartil tunduvad sellised ambitsioonid täiesti puuduvat. stewart lihtsalt kommenteerib, balansseerides skriptitud huumori ja valusa ühiskonnakriitika piiril. ja samas ei jäta ta mingil juhul muljet, et tegemist on veel ühe inimesega, kes teab palju paremini kui kõik teised või kes on tunduvalt objektiivsem. (pluss, stewart in ka tunduvalt ilusam kui kumbki teine eelpoolmainituist. ja vasakukäeline).



aga, vastupidiselt sarkasmile, ameeriklastele äärmiselt iseloomulik statistika ja avaliku arvamuse nuumamine räägib midagi nende ameeriklaste kohta, kes eelistavad stewartit lenole või lettermanile või isegi suurtele uudistekanalitele.



nüüd on daily show seltskond välja andnud raamatu 'america (the book)'. ma arvan, et ma väga tahan seda.



ja ikka on poliitiline huumor see, mis mu südame kiiremini põksuma paneb. ma arvan, et need politoloogiaõpingud on mind kogu ülejäänud eluks ära rikkunud. you can take the girl out of political science, but you can't take political science out of the girl.



h