uni on täitsa silma sees. mis on üsna mõistetav, arvestades, et üles sai ärgatud kell kuus, lihtsalt selleks, et natuke harjutusi lugeda ja siis vististi maha mängida kõik oma võimalused saada rootsi keele oskajaks. pärast sattusin tunnis istuma täpselt sellisesse kohta, kust õpetaja kõige täiuslikumalt minu kallal norida saaks. siis koju, et paaniliselt luua süsteeme ja moodustada tabeleid, et leida ühiseid jooni eesti ja gambia või eesti ja namiibia vahel. võin vihjena öelda, et tegelikult selliseid jooni ei ole.


aga õhtul sai üsna hästi süüa ja üsna toredate inimestega üsna kaua koos olla. hingematvalt mõnus kui ei pea normaalse sotsiaalse läbikäimise nimel pingutama. et lihtsalt ongi nii, et helistad sõpradele ja ütled, et tulge sööma ja nad tulevadki... rait ainult ei tulnud.


vaatasime mamma mia saadet, mingist ühiskondlikust hasardist ilmselt. arvatavasti ongi saade, mida peaks paljukesi koos nautlema. lihtsalt vaadata on seda siiski üsna õnnetu. et tulevadki mingid naised ja räägivad kõigist quirky little detailsidest oma elus. täitsa tavalised, õrnalt nõmedad inimesed. kui üldse, siis peaks sealt edasi mõtlema, üritama sealseid situatsioone millessegi tuttavamasse rakendada. äratundmisrõõmu palju rohkem. ka seda, et labaselt lihtsatest asjadest annab samuti järeldusi teha.


aitab küll. h