seekord ei saa muidugi väita, et ma poleks üritanud. magama jääda. aga kui mu viiest loost koosnev playlist oli juba vähemalt neli korda läbi mänginud ja ma ikka veel üht ja teist külge keerasin, otsustasin siiski alla anda. nagunii olin ühe asja peale mõelnud. ja teise. et siis võin samahästi natuke kirjutada ja siis uuesti proovida.


oli tõrvikurongkäik täna. pidasin üsna hästi vastu. pärast tahtsin ainult koju tulla ja natuke surra. töötasin läbi umbes neli pakki pabertaskurätte. aga iseenesest oli kogu see asi muidugi vahva. kõige vingem koht on alati see kui rongkäigu esimene ots juba vanemuise tänavalt ülikooli tänavale keerab. kevadel volbri ajal on kõik värviline ja nüüd talvel on lihtsalt tõrvikute meri. tagasi vaadata on ka vahva kui sinu järel samasugune meri jätkub. ja see, kuidas laululained levivad edasi-tagasi nii et tihtipeale kuuleb nagu ainult tuttavate laulude katkeid siit ja sealt. omaenese feminiinset seltskonda tabavad asja käigus tavalised eksistentsiaalsed kriisid (kuidas saab õigest kohast peahoone ette, nii et põnnama ei löö; kuidas me kostume nagu kari külakultuurimaja mutte, kui me külma ilmaga liiga kõrgelt laulame -- hääl murdub kogu aeg ära; kas minna mäest üles estika või rotalia sabas ja kas kuidagi kolmandat moodi ei ole võimalik jne.).


aga see, mille üle mõelnud olen (tõsisemalt jälle eile õhtust alates), on asjade oskamine. mulle tundub, et kui ma midagi väga hästi teha oskaksin ja kui mul oleks ka võimalus seda teha, siis ma oleksin rahul ja õnnelik. et siis oleks kõik muu hea elus ainult boonus. isegi raha. kuigi praktiline vajadus selle järgi torkab praguses elus ikka ja jälle valusalt silma. enamik minu probleeme iseendaga tulenevad minu enesehinnangust, sellest, millisena ma näen omaenda väärtust. ja arvatavasti tuleb siin kusagil mängu ka teatud tunnustusevajadus. kui ma oleksin milleski väga-väga hea, siis ei tohiks selles ju küsimus olla. ilmselt see muidugi pole nii must-valge.


aga ikkagi, kust siis tulevad kõigi nende andekate inimeste enesehävitajalikud kalduvused? ja ma ei räägi siinkohal vaesest tunnustamata van goghist, kes oma keha mutileerib. vaid näiteks sellestsamast downey jrst, toodab puhast kulda (näitleb, kirjutab, loob ja laulab) ja siis läheb hävitab ennast natuke. ja ei ole selline, kes looks mingeid vihaseid teravaid asju, hoopis selliseid, mis puudutavad mõtleva pärisinimese väikesi sügavalasetsevaid haavu. ahh, ma olen lihtsalt natuke väsinud asjade proovimisest, tahaks lõpuks ometi ka midagi teha. ilma et selle üle mitu korda mõtlema peaks...


kuulake veel seda eilset laulu.


h