mind ikka vahel üllatab/hämmastab (et selliseid avastusehetki nii tihedasti tuleb, on ilmselt hea märk, silmapiir ikka veel laieneb), mis asjade peale inimesed reageerivad. ja kuidas nad siis reageerivad. kohati täiesti ootamatult. kohati isegi mitte valesti. aga kui asi puudutab midagi, mille mina hoopis mingis muus usus loonud olen, siis ajab see mind ennast segadusse (neid asju, mis mind segadusse ajavad, on ka viimasel ajal kuidagi palju). mõnikord ilmneb sellistes olukordades, et ma olen parem, osavam, targem ja kavalam kui ma arvasin. mõnikord on see lihtsalt tüütu. üldjuhul ei ole ma siiski eriti provokatiivne inimene, ei kirjuta meelega asju, mis teisi inimesi sabinasse või elu mõtte juurde viib. ma olen kaheksa aastat päevikut pidnud, juba sellepärast olen muu maailma jaoks kirjutamises roostes. jälle üks egoistlik autor.


berit saabus eile õhtul, ühega nendest tunne-oma-kodumaad bussidest, kus talle oli loomulikult keegi ülevoolavate kehavormidega meesterahvas kõrvale/otsa istuma sattunud. kuna absoluutselt kõik arvestatavamad kohad, kus kell 11 õhtul veel süüa saab, olid puupüsti täis, siis leidis aset väike midnight snack pappa pizzas. täna vedas ta mu linna hommikust sööma. tagasiteel zeppelinis shoppingut tehes leidsin novaluxist unistuste bomfunk mc stiilis kõrvaklapid. õhtul tulid beritile mingid mehed järele ja ta läks hurraaga (endal juba lugematu arv siidreid sees) atlanti.


lauluavastus -- Saybia "The Second You Sleep"


ja üldse... h