tükk aega pole palju millegi üle mõelnud. ei viitsigi nagu enam eriti. kardan ka natuke. ilmselt ei tuleks sellest midagi head. vähemalt praegusel pealiskaudsel vaatamisel tunduvad hästi olevat ainult need asjad, mille võib mõtlemisega ainult ära rikkuda. ja ülejäänu... lihtsalt tüütu. nagunii ma midagi praegu ära teha ei saa. elu mõte on hästi vaikselt lamada...


päev otsa on toimunud mingi meeletu laamendamine, muhedad torumehed on tormanud uksest sisse-välja, kõik torud seina pealt ja seest ära kiskunud, mõne aja pärast tagasi pannud, tekitanud uskumatu hulga halvasti haisevat tolmu jne. samas saime täiesti möödaminnes endale ka uue vetsupoti. kell pool seitse küsisid mult ühekroonist, millest ehitasid mingi gadgeti loputuskasti ja lubasid homme veel korraks läbi astuda. olid ikks üsna jõmmid, aga mitte sellised, kellel pidevalt tagumikuvahe püksivärvlist välja paistab ja kes süüdimatult asju uskumatu lohakusega teevad (on ka sellistega kogemusi olnud). ja selles, kuidas nad abi vajades "perenaine!" hüüdsid, oli midagi peaaegu nunnut. (kolm hurraad nendele, keda minu põieprobleemid täna üldse ei tõmmanud!!!)


eelvalima peaks ka minema, lihtsalt igaks juhuks. ehk aitab midagi, kuigi ma ei näe hästi, kuidas. et siis ma ei näe hästi, mis seal vahet on. kuigi mõnele ikka ei tahaks isiklikust kiusumeelest valitud saamise rõõmu teha. nii, et poliitikaga pole siin midagi pistmist. enne tuleb siiski kindlaks määrata valijakaardi asupaik. mul on karvane tunne, et ta on kuskil minu toas. selline teadmine ei vii mind selle leidmisele eriti lähemale.


Gerry Rafferty "Baker Street"


h