olen hetkel maetud kilekottide ja neisse toppimist ootava pahna alla. peaks sellega igal vabal hetkel tegelema, aga kõik liigutused olukorda parandada tunduvad seda ainult hullemaks tegevat. homme hommikul pean tallinnasse sõitma ja selleks ajaks peab kõik olema sellises seisukorras, et esimesel jõulupühal saaks siit ainult läbi hüpata ja asjad peale haarata. vahepeal tuleb nüüd käia ühel üritusel ja siis koju tagasi. ilmselt kestab maraton läbi öö. kuna ma olen magamisest nagunii võõrandunud, siis pole ehk nii hull.


viimasel ajal on rada suhteliselt üksluiseks muutunud. vahepeal siin-seal välja hüppavad eksamid on meeldivaks vahelduseks. muidu soome konsulaat-magnetravi-raamatukogu-kodu. ja ma ütlen, näituse tänav on nagu õppejõudude miiniväli. täna väitlesin umbes 50 meetri jooksul ruusiga teemadel, miks ma ei lõpeta kevadel.


iga päev on sealjuures mingid asjad, mida ma kindlalt kavatsen teha, aga käigu pealt lootusetult unustan. lõpuks ometi sain ühe jõulupaki ära saadetud, see ainumas jõulukaart, mille kavatsen saata, on endiselt, juba mitu päeva, ühes neist paberihunnikutest, mis tuba ühtlaste intervallidega katavad...


muidu oli seltsis eile jõuluüritus. ja kärt oli tagasi. ja kinkis mulle kõige nunnuma soomekeelse muumitrolliraamatu. haarasin selle tänasele matkale kaasa ja sain väga sobivalt soome konsulaadis oma järjekorda oodates lugeda. tundus küll endale natuke poosetamisena, aga mis mul muud üle jäi.


ja jätkan... h