tulin neljapäeval tallinnasse, seekord veidi pikemaks. et kompenseerida kuuajalist eemalolekut ja eelmise nädala suht kulukaks osutunud läbisõitu. lapsevanemad teevad millegipärast mingit abieluinimeste tsirkust, aga ilmselt, kuni olukord just mingit eriti hullu pööret ei võta, on see nende oma asi. mitte et keegi asjaosalistest või lähikondlastest seda jama väga naudiks.


eile käisin korduvalt arsti juures. oma peaprobleemide (siiski välispidiste) ja oma jalaprobleemide tõttu. tõenäoliselt ei ole siiski miskit parandamatult hullu lahti. ainult et kuu aega liiga hilja rakendatakse mu jala peal meditsiini algtõdesid. et tingimata tuleb elastikside ümber mässida jne. ja jalale rahu anda ja korralikult astuda... pärast vähemalt kahte matka ja mitmeid õhtuid äkiliste tantsuliigutuste saatel...


tahaksin täna õhtul ka veel ära mainida oma positiivse seisukoha tunnete suhtes. tuhat korda parem on tunda ükskõik mida, kui mitte midagi. kasvõi valu või pettumust või... ja armastamisest rääkimata, isegi siis kui vastu ei armastata. avastada, et sa ei ole juba tükk aega mitte midagi tundnud (isegi nälga ja und mitte põhjapanevalt), on üsna hirmutav. ja karta, et sa ei olegi selleks enam võimeline. tunded on nagu kõige selgem käegakatsutav tõend sellest, et sa oled elus, reageerid asjadele, reaalsusele iseenda ümber. ja samas on nad ka üks väheseid täiesti aktsepteeritavaid kohti, kuhu põgeneda.


ärge kunagi lahti laske/rõõmsast, mis lõpuks osutus nukraks.

h