nüüd juba umbes kaks kuud kaks korda nädalas (tunnistagem, mõnikord siiski ainult üks) kell seitse üles ärkamine on tutvustanud mulle ning mind peaaegu uuesti tunnistama pannud sellist kellaaega kui tegelikku nähtust. ilmselt on see hea asi. kunagi saabub paratamatult aeg, kui selline ülesärkamine on sunnitud saama igapäevaseks ja patt oleks seda täitsa ära unustada.


muidu on saabunud järjekordne pidevalt ähvardava narkolepsia aeg. nii kui voodit näen, tuleb meeletu uni peale ja siis pole ükski vabandus liiga nõrk. ja kui tõesti PEAB üles ärkama, siis saab seda teha ainult üksikasjaliselt järgmise unekorrani jäänud tunnid kokku arvutades. sealjuures ruulib magamine mitte ainult energiataastamise põhjustel. unenäod on ka väga vinged asjad. isegi kui nad pole tegelikust elust paremad (ja üsna tihti nad selleks siiski osutuvad), on nad kindlasti huvitavamad. hoolimata sellest, et meelde jäävad ainult kaheks hetkeks peale ärkamist. hea tunne jääb vähemalt kogu päevaks.


Antonio Carlos Jobim "Samba de una nota"


h