saatsingi kadri täna lennuki peale. ei olnud nagu eriti mingit tunnet, lihtsalt läks teine. ilmselt ei ole asja tähendus ikka kohale jõudnud. aga võib-olla ei jäänudki tast päris ilma. ostsin siin ükspäev ilusaid ümbrikke, ongi võimalus neid kuidagi realiseerida. kõik muudkui lähevad kuskile, sealjuures tundub käivat nagu võistlus, et kellel õnnestub võimatumasse paika ronida. berit põrutab 12. oktoobril aastaks lõuna-aafrika vabariiki. ja samas on kõik noored inimesed mingite tervisehädadega.


lennujaamast otse bussi peale ja tartus põhimõtteliselt kohe seltsi (sõitsin täna neli korda taksoga, mis on eriti imetlustäratav, arvestades, et ma ei saa oma õppelaenule ligi, sest suutsin oma internetipanga konto ära blokeerida), kus oli mingi äärmiselt niru esimene külalisõhtu. kui me ise poleks nii ääretult toredad, siis ma küll ei tea, miks keegi peaks selle põhjal tahtma seltsi tulla.


ja siis läksime kaariniga illegaardi teed ja kakaod jooma ja natukese aja pärast tuli sinna ka elina oma haldajatest sõpradega ja siis tuli vaido ka. vaidot polnud me keegi umbes sada aastat näinud, mis ilmselt tuleneb peamiselt sellest, et ta ei näe enam ülikoolis käimiseks põhjust. ametiks on jalkatreener tammeka klubis, naine on õppejõud ja laps on juba kaheaastane. kurtis et laps on väga valju jutuga, et ei tea, kust see tuleb, tema ja naine nii vaiksed inimesed...


homme ujuma ja õhtul rõõmsalt jälle seltsi. sain endale austava ülesande tegeleda meie Intro etteastega. eks peab siis midagi välja mõtlema. h