käisin teatris. sadamateatris mängiti maha von krahli "no more tears". ja kui kohale läksingi natuke inertsist (et noh et teater, seal käiakse ja ise olen ka käinud ja kui siuke võimalus kätte tuuakse, siis peaks jälle minema), siis tegelikult kogu see asi mulle täitsa meeldis. sest ta oli kiire ja lihtne ja terav ja lühike. sellest, kuidas inimsuhetest on saanud suur spektaakel, kuidas "inimsuhted on keerulised", ühiskonna pideva pilgu all ja kõik teised teavad kogu aeg hoopis paremini, mida sa tunned ja tunda tohid ja tegema peaksid. kohati täitsa naljakas, kuigi paljuski olid need kuravd naljad.


sotsabis käisin eile. sotsiaaltöötaja oli selline inna uidi moodi, sigretta oli nimi (mis iseenesest sisendab juba austust ja hirmu), suured sõrmused olid sõrmes ja sonks oli siuke blondeeritud ja sirge tukaga. vaatas karmil pilgul mu paberitesse ja teatas, et mulle on kogu aeg kümne ruutmeetri eest liiga palju raha makstud. ilmselt mu tavaline armas blond sotsiaaltöötaja pärast sai piki pead. kindlasti ajas ta nutma.


ja kuuldavasti on tallinnasse mulle helsinkist mingid paberid tulnud. ei kujutanudki endale siis kogu seda asja ette...


homsest hakkavad meie sekti kolm päeva vältavad pidustused. palju naisi ja üldine mure ja vaev. kohati kindlasti ka täitsa tore. pärast jälle hea sisseharjunud iseenda haldamise rutiini tagasi pöörduda.


Paul Simon "Something So Right"


h