jälle olen kuidagi hilja peale jäänud. hommikuks ei ole midagi süüa ka (kuigi pole hullu, ma ei kavatsegi hommikul üles ärgata), sest ma arvasin, et jõuan koju hoopis varem ja saan poest läbi käia.


rotalias kuulasin pulleritsu lahtise käega juttu. kust kumas siiski läbi ebasümpaatne noot, et meie, ajakirjanikud oleme jumalad ja äärmisel juhul, kui te meile väga meeldite või kui te meile miskitmoodi saate kasulikud olla, siis me tolereerime teie olemasolu ja ei keera teile lihtsalt pidevalt mingit hullu jama kokku. kõigil korporantidel olid värvilised mütsid ilusti peas ja nad küsisid koguaeg mingeid küsimusi, aga tegelikult ma siiski ei tunne, et ma oleks nende paari tunni jooksul eriti mingit elutarkust juurde kogunud. kõigelahedam oli kohal ja sama lahe kui ikka. ja see ühe teatud meesorganisatsiooni spooky, läbitungivate seasilmadega vilistlane oli ka kohal, nagu alati.


siis läksin üritusele, kuhu mul oli olnud null plaani minna ja tegelikult ma üldse ei kahetse. kuigi ükskell jõudis lihtsalt kohale see kahe päeva ebainimlik ülestõusuaeg ja tuli koju ära tulla. aga need poisid olid vähemalt ise selle ürituse heaks ka niimõndagi vaeva näinud ja viimaste kogemuste taustal (naised, me nüüd kutsume teid ja teie tulge kohale ja tehke kõik ära kuni meie lihtsalt passime ja pärast on teil vedanud kui me ei ütle, et mingid jamad naised saatsite) on see igatahes värske ja teretulnud. pealegi seal see poiss, kes kaariniga kõvasti jalga keerutas, laulis päris hästi. nüüd olen jälle kodus ja üritan korrespondetsiga rahuldavale tasemele jõuda.


Thelonius Monk "Round Midnight"


ja igakord ei peagi laulu olema. igakord polegi olnud. ma eile olin juba teinud ühe sissekande, kuhu ma panin laulu ja kahte laulu päevas ei saa olla.


h