jalutasin täna üle oma vana kooli staadioni. üldiselt ei tekita see minus mingeid emotsioone, ma elan kohe selle kõrval ja kodus käies näen seda alati. pealegi ei olnud kehaline kunagi minu lemmikaine. aga täna vaatasin teist kaugushüppe kasti, mida me kunagi ei kasutanud (et siis millega seoses pole mul ühtegi halba mälestust), vist ainult esimeses klassis kui me staadionil niisama müramas käisime. ja ma tundsin, kuidas ma vihkan, vihkan ja kardan asjade muutumist. samas olen ma selle ees täiesti võimetu ja üleüldse on see ju tobe -- kui asjad kunagi ei muutuks, oleks elu igav ja meil polekski millegi parema poole loota. ainult et tihtipeale kistakse nad sul just siis käest ära, kui tundub, et lõpuks ometi on miski hästi. kindlasti on sellel oma põhjus, kindlasti teeb see meid tugevamaks, valmistab ette olukordade jaoks, kus läheb vaja hoopis rohkem lootust ja meelekindlust, aga ma siiski vihkan seda.


ma ei tea, kas minust on avalisüli elule vastu jooksjat, päevast päeva pean ma seda järjepidevust lihtsalt tunnistama. paratamatult, lõpuks alati, jään ma ilma nendest inimestest, asjadest ja olukordadest, millest ma kõige rohkem hoolin. ma tean seda, isegi kui ma oma südames veel nii ei tunne. kuidas saabki võidelda elu lihtsuse, süütuse ja kaitstuse kadumise vastu? h