haiguslugu jätkub. õues on ka mingi anomaalia. hirmkolekülm (mingi -14C praegu), aga mitte ühtegi lumehelvest. tekitab juba aknast välja vaatamisel kummalise tunde -- täielik vaikus, kõik on justkui tardunud. ja kui sinna minna siis on veel imelikum. pole seal rohkem käinud kui jooksuga poes iga päev, aga ikkagi.


sellisele haigusele iseloomulik on, et kohatiste hoogudena hakkab iseendast kole kahju. siis kui oled maetud pabertaskurätikute alla ja pea käib ringi jne. mõtled, et oled siin maaimas nii üksi nii üksi. ja siis mõtled, et ei taha kedagi näha ega et keegi sind näeks, sest lihtsalt ei jaksa maailmale mitte mingit nägu teha. selle vastu aitab alati see (vähemalt minu puhul), kui keegi natuke oma elu üle viriseb. siis tekib vastureaktsioonina alati vastupandamatu tahtmine rääkida sellest, kuidas sinu omas ongi kõik nii nagu olema peab. kuigi vaevalt see kaugeltki tõele vastab. aga kui seda piisava veenvusega kellelegi rääkida, siis lõpuks hakkad ise ka mõtlema, et mingi osa sellest on tõsi.


eile öösel saatsin ühele inimesele e-maili kummalise palvega. ise ei saanudki aru, et see nii kummaline oli, kuni ta mu palve täitis ja samas ka märkis, et see kummaline on. olin suutnud umbes kahe aastaga midagi enda jaoks üsna olulist unustada. mis kohati, arvestades antud situatsiooni eripära, ongi tervistav asi. aga ikkagi... tol hetkel oli see mulle maailma kõige olulisem ja tagantjärele mõeldes ikka üks parimaid asju minu elus. niipalju siis mõistujutust.


ja sinna "olen kuueteistaastane" rivvi otsisin uusi pilte, millega seoses tekkis väike robert downey jr obsessioon.


disclaimer: kirjutan kõik eeleva, mis käis minu isiku kohta ja tundus vastuvõetamatu oma väikese palaviku arvele.


Robert Downey Jr "Snakes"


h