blogi lugejate kokkulugemine ühe käe sõrmedel on varsti-varsti juba raskendatud. veel mõni kuu ja... igatahes, ärgem laskem ennast kõrvalistest asjadest häirida. põhiline on siiski aja kulg, mis mind mõnikord, siis kui ma seda kõige vähem ootan, kahurikuulina tabab. miskisel põhjusel on kolm aastat lihtsalt kusagile haihtunud. ma ei saa küll öelda, et nad oleksid märkamatult ja oma jälgi (positiivseid, negatiivseid, neid kolmandaid...) jätmata meie seast lahkunud. aga kohati tundub ikkagi ebaaus. et ilmselt sin ülikoolis enam paremaks ei lähe.


riik ka ahistab. neid inimesi, kellel puudub elu muidugi natuke vähem kui teisi (rääkimata soolisest võrdõiguslikkusest), aga me elame ju kõik ikkagi illusiooni all, et ükskord me selle elu saame. kas me peaksime selle lootusega endale beebipillide varu kusagile kapinurka soetama...


kodus olles tuleks vähem uimerdada ja rohkem teha. mitte kodus olles tuleks mõelda koju tulemise ja asjade tegemise peale. mis ei ole elu hankimiseks muidugi parim retsept. aga ehk siis ei ole vähemalt kogu aeg seda kuklas pitsitavat tunnet, et ma olen valel ajal vales kohas valet asja tegemas. või et aeg lihtsalt kaob käest.


kõik lapsed käärikule!


Ivor Novello "I Can Give You the Starlight"


h