kääriku mõjus tervistavamalt kui ma oleksin loota osanud. isegi tervistavamalt kui ma ise arvasin. olen tagasi saanud suure osa oma vahepeal täitsa kaotsis olnud zenist. suudan probleemsete inimestega ilma plahvatamata rääkida. tüütutele olukordadele silma vaadata. kuigi võiks arvata, et end ümbritsevast mitte mõjutada laskev, alati rahulik mina on maailma suhtes akontaktsem, on lugu tegelikult hoopis vastupidine. ma ei ole harjunud inimeste peale keemispunktini ärrituma, ma ei ole harjunud oma tundeid kusagile pinna peale pulbitsema laskma. nii et kui see juhtub, ehmatan ma ise sellest kõige rohkem. ja edaspidi hoopis väldin võimalusi sellel uuesti juhtuda lasta. samas pendeldab mul alati pea kohal oht ennast iseendaga suhtlema unustada.


evelyn (i või igrekiga?) sepa ümber hõljus pidev arulageduse aura. äärepealt oleksin kirjutanud, et mõttelageduse, aga see oleks olnud vigane definitsioon. mõtteid oli seal küll (kuidas kostub: "rohkem poliitikat, vähem bürokraatiat!"?), aga mitte midagi sellist, mis mingisugustki diskussiooni vääriks. pärast lasi meil küsimusi küsida ja ei vastanud neile. järgmisel hommikul istus luurajalikult ka juhan partsi loengus ja ei vastanud tema küsimusele ka, kui parts ta järsku publiku seast avastas. parts lõhnas eetikast nagu lõunamaine roos. mis iseenesest oli üsna värskendav. sellisena realpolitikis ilmselt rakendamatu. aga vähemalt koorus sealt jutust omamoodi key to life -- et kõige olulisem on üritada teha seda, mis on õige ja mitte lüüa kohe põnnama võimalike tagajärgede ees. tegelikult me ju kõik ikka loodame, et on inimesi, kes niimoodi teevad, loodame, et õiglusele on antud mingisugunegi võimalus just sellepärast, et on keegi, kes sellesse pimesi usub. isegi kui me mõtleme, et nad on lollakad, tõelise elu jaoks kaotsi läinud idealistid. publiku vaieldamatuks lemmikuks osutus allar jõks, ilmselt lõikaks loorbereid ka stand-up koomikuna või poliitikuna. ja kadi pärnits oli lihtsalt surmigav, sest suutis meiega rääkida täpselt nii nagu ta ilmselt räägib oma kaevurite ja ketrajatega ja ilmselt jäävad nemadki selle juures magama.


seltskondliku poole pealt. suur tants ja trall. keskmisest (käärikust) vähem seksi ja pornot (aga natuke siiski). palju inimesi, kes pole enam koos, mitmeid teineteiseleidmisi. ja ma ütlen -- inimesi ei tohiks maha kanda lihtsalt sellepärast, et sa arvad, et nad on uskumatult nõmedad. eriti, kui nad oskavad kirjeldamatult hästi tantsida.


Herbert Grönemeyer "Weg"


h