kes on isekamad -- kas need, kes näevad ainult ennast puudutavat või need, kellele tundub, et kõik puudutabki neid? ja üldse, mis värk selle isekusega on? et siis kas seda saab kuidagi positiivseks ja negatiivseks jaotada? sest loomulikult tean ma igasuguseid inimesi ja isekaid ka. ja kohati see väga meeldib mulle, sest mulle tundub, et nad on tugevad inimesed ja et ma tahaks ka olla selline tugev. aga kohati on see lihtsalt väga väsitav.


ja üldse on nii palju erinevaid asju, mille põhjal saab inimkonda kaheks jaotada (ja ma ei mõtle siinkohal neid labaseid "on blond-ei ole", "suitsetab-ei suitseta" jaotusi). et mõnikord on see, kui erinevaks võib keegi sulle päris lähedane inimene sinust osutuda, täitsa ehmatav. võib-olla on see lihtsalt minu viga. tihtipeale unustan ära, et mina ise ei olegi mingi kuldne keskmine.


Alanis Morissette "Uninvited"


h