olen kaotanud igasuguse austuse normaalse päevarütmi vastu. see tilgub iga päevaga minust üha kaugemale. ilmselt asi siiski paraneb natuke kui ma tartusse tagasi saan... eile oli kell umbes pool kaks öösel kui ma otsustasin veel natuke warcraft II edasi mängida ja järgmine kord kui ma kella vaatasin oli see peaaegu neli. täna ärkasin üles umbes kell kaks päeval. ja nüüd on kell jälle neli...


sandra eeskujul tegin lihtsalt hasardi mõttes internetis neli erinevat iq testi. tulemused 127, 138, 148, 151. viimast kahte tõeks pidades osutuksin ma geeniuseks. see, kus ma 124 sain oli tegelikult ka kõige raskem, aga tundus kuidagi ühekülgsem kui need teised. seal ei olnud üldse neid "what is one half of one quarter of one tenth of 800?" tüüpi küsimusi, ainult lõpeta piltide või tähtede või numbrite rivid. mis iseenesest olidki need osad, mis mulle teistes ka kõige rohkem meeldisid, aga vajasid kõige rohkem ajuragistamist ka.


see pidev püsiv internet on üks koduskäimise (ja pikemate kodusolemise perioodide) selgeid eeliseid. seekord sain ka "sum of all fearsi" ja "road to perditioni" ära vaadatud. ja veel paar filmi ootavad arvutis vaatamist. tartusse peaks tagasi minema teisipäeval. kell kuus on vaja seltsis tähtsat introasja ajada.


praegu võiks ju magama minna. aga vist ikka ei lähe veel. vahet ju eriti pole...


Olav Ehala ja Kiigelaulukuuik "Hõbeniit"


h