mõned inimesed, lihtsalt oma kohaloluga, on nagu katalüsaatorid. pärast, kui nende juurest ära saad, oled kuidagi selline nukker ja natuke väsinud ja ei teagi kohe, mis endaga peale hakata. et parem hakkaks. nad ei panegi sind otseselt ennast halvasti tundma, pigem asjade üle mõtlema. ja mõtlemisest, alati-alati, ei saa mitte midagi head tulla.


mõnikord on asjad ka katalüsaatorid, aga sellele mõistele on olemas nimi. see on nostalgia. laulud ja lood ja luuletused on parimad sellised. ja kohad. aga kuna ma tean, millega on tegemist, muutub see aktsepteeritavamaks, tavalisemaks. loomulikult on olemas laulud, mida ma kuulasin suvel või talvel või siis kui mul oli väga valus või vahetult enne seda, kui mul oli väga hea. ja siit selge põhjus-tagajärg suhe. aga inimestega on kuidagi teistmoodi.


Coldplay "The Scientist"


h