kohustuslik jõulublogging.


oli mitte päris nagu vanasti ja rohkem nagu tavaliselt. ei oska seda asja nagu enam eriliseks teha. selle jaoks aega võtta, mitte sellest läbi ratsutada nagu mingist kohustuslikust programmist. surnuaiad olid muidugi ilusad, väikesed valustäpid pilkases pimeduses ja kõik need inimesed, kes tulid ja mäletasid. samas ei suutnud ma selle asja ilule kuidagi keskenduda. sest oli nagu tavaliselt. ma olin kõike seda juba tundnud, kuskile lahtrisse pannud. siis kui ma veel rohkem tunda oskasin ja julgesin. ja kalkun oli muidugi suurepärane ja koogid ja värgid. ja kuused olid ehitud. nagu tavaliselt. me olime seal ja me tulime koju ja me jagasime kingitusi. nagu tavaliselt. lõpuks mõtlesin, et ahhaa, need olidki siis jõulud. ainus eriline tavaline asi oli, et me saime olla kõik koos. et kõik on olemas.


aga ma sain endale uue plokkflöödi ja selle üle olen ma tõesti rõõmus. pole muidugi aasta otsa mänginud, sellest ajast kui ma vana jupi kusagile pariisi ära kaotasin. ja see on sopranflööt ja vana oli bass. aga ikkagi oli hea mängida ja tunda, et seda, mida ma kunagi õppisin, ei olegi ma vahepeal täiesti ära unustanud.


Eva Cassidy "Cathy's Song"


h