selle akadeemilisusega on ikka üks pidev tramburai. ilmselt oleks tagumine aeg endale natuke elu hankida. muidu viivad mõtete keerdkäigud täiesti olematute ja samas ka äärmiselt mõttetute asjade üle mind varsti kohtadesse, kus ma ei tahaks eriti tihti käia. (õnneks muidugi lubati täna seltsi parimale elule palju raha ja kuulsin ka kõlakat, et halvimale kingitakse lohutuseks uus ja funktsiv versioon).


ja eriti pseudo värk (ehkki, peab tunnistama, üks toredamaid asju seltsi juures) on akadeemilised perekonnad. isiklikult arvan, et minu oma ruulib. kaks komplekti noorliikmeid pole seda muidugi millekski pidanud. igatahes käisime kakaotamas täna (kuigi a-mamma, tuntud ka kui kalamaja lonkur-rätsep, on vigane) ja rääkisime igasuguseid asju. enamikus muidugi, nagu naistele kohane, täiesti valimatut klatshi. eriti arvestades, et me olime avalikus kohas ja eysi poisid istusid täiesti avalikult samba taga.


pärast peol kukkus sügisene bande emasid valima ja kõigil ümberkaudsetel oli nii hea meel ja kõik kallistasid kõiki (mis on üldse üks nõme komme minuarust -- see poolvõõraste inimestega asja eest teist taga emblemine). ja samas kerkis niimõneski peas paramatu küsimus. et miks siis teda valitakse ja mind ei valita mitte. selle kohta ei oska midagi muud arvata, et palju toredaid inimesi ja palju tobedaid valikuid (mitme täitsa mõsitliku hulgas) ja palju vedamist. ja et üsna kohe varsti pole see kõik üldsegi mitte nii oluline. sest mis see valitud saanu siis pärast selle valikuga peale peab hakkama?


aga mina sain endale hoopiski akadeemilise venna. ta on meil kaariniga kahepeale. kuidagi juhtus nii, et siim valis meid. ei tundnud ka ennast nii kõrvalejäetuna, pealegi, mine sa tea, millal need akadeemilised lähisugulased hädavajalikuks võivad osutuda.


homme ehk õnnestub ka oma akadeemilist ema näha.


Tom Jobim "Lamento"


h