busride from hell. tavaelu ei ole enam elementaarselt turvaline kui inimesed arvavad, et ühiskondliku elu algtõed on lihtsalt tüütud takistused. nagu see bussifirma, mis saatis meile bussi, mis iga kümne minuti tagant, kangekaelse järjekindlusega katki läks. ja kui me võrru jõudsime, siis sõitis juht lihtsalt ühele väikesele opelile kumeda mütsuga tagant sisse. poole tunni pärast tuli politsei, lasi kõigil asjaosalistel torusse puhuda ja kontrollis juhilube ja asju. selgus, et meie omal ei olnudki bussijuhtimise lube (ilmselt vist d-kategooria). helistasime omanikule, sõimlesime pisut, see lubas tartust teise bussiga meile järele tulla. passisime siis tund aega seal jahenevas bussis ja siis see tuligi ja vedas meid tartusse. raha keeldus tagasi andmast, sest me olla niigi üliodavalt saanud, lubas teha hoopis meile tasuta sõidu (ilmselt me tahame küll sellise firmaga veel kuskile sõita). ja sõnas veel kuldse lause: "ega load ei sõida, mees sõidab!". juba neli aastat.


ise olengi omandanud selle suurepärase ootamisstrateegia. üsna täiuslikult. elu peaaegu ei häiri mind enam. ei puuduta eriti ka.


Beverly Craven "Promise Me"


h