kas teil on kunagi olnud tunnet, et midagi on väga valesti, ainult, et te olete ära unustanud, mis see on? siis juhtub muidugi see, et kõikidest juba olemasolevatest pidevatest jamadest saab otsima hakata, mis vastavasse valemisse sobib. mis tähendab, et kunstlikult tekitatakse mingi suur probleem ja siis hakkab see vaevama jne. ja samas ei ole see ilmselt üldse see asi, mis alguses vaevama hakkas. vot siuke asi on mul täna terve päeva olnud.


ema helistas täna, poole une pealt (minu une siis). rääkisime, et mis toimub. ütlesin, et lähen konsterdile. et lähen liisu ja kaariniga. mille peale ta küsis umbes nii, et millal sa poistega lähed. ja ma ei saa aru, ma ei saa aru, mis see siis minus valesti on, mis üldse sellise probleemi püstitab. et mis mul siis tegelikult viga on. ma ei ole ju ebastandardselt igav, rumal või nõme inimene. isegi ebastandardselt kole mitte, ma arvan (hoolimata sellest, et kohati tundub endale midagi muud, kasvueas naisterahva asi). mis jama siis on, nii ühiskonna silmis? ja loomulikult ma tean, et ma pole kaugeltki täiuslik, et ma unustan kogu aeg ära, et ma pean mingit moodi olema (kogemus näitab). aga kas ma peaksin tõesti ka kuidagi rohkem üritama? kas see lahendaks probleemi, mille olemusest ja tähtsusest ma praegusel hetkel ise päris hästi aru ei saa.


sest ausalt öeldes pole ma selle peale viimasel ajal eriti isegi mõtelnud. pärast suvist kriisi ja sügisesi otsuseid iseenda kohta olen ma kogu oma mitte näkku vahtiva elu kusagile riiulile asetanud. ma ei taha iseendaga tegeleda, iseendaga mingisugusesse dialoogi astuda. the way i see it, things either happen or you have to deal with being a social freak. how can i miss something i never had?


Brooklyn Funk Essentials "Blow Your Brains Out"


h