arstid ruulivad, eriti sellised, kes sul näo täis sõimavad, põhimõtteliselt selle eest, et sa oled mingi teise arsti nõu järginud. paras paar idioote, . no vabandust, kui mul ei ole olnud aega, energiat ja pealehakkamist oma perearsti otsustes ja nõuannetes kahelda. siiamaani on ta mu ikka enam-vähem terve ja elus hoidnud. ja see mulle meeldib ka kui arstid ei vaevu sulle ütlema, mis sul tegelikult viga on. käisin täna traumatoloogi juures. pärast paari minutit sõimu saatis mu pilti tegema, vaatas siis hetkeks neid pilte ja teatas võidukalt, et algselt on mu jalas ilmselt mõra olnud (kas mõra ei peaks koledal kombel haiget tegema? minu probleem jalaga on kogu aeg olnud pigem esteetilist laadi, ainult siis on valus kui ma ta mingisse baleriiniasendisse lükkan) ja et nüüd mingu ma tagasi perearsti juurde ja lasku tal ennast füsioteraapiasse saata. mis on muidugi raskendatud, arvestades, et perearst ja haigekassa jne. on tallinnas ja mina ise peamiselt tartus. aga hea vähemalt, et jalg ikka otsa jääb.


pärast tegin raamartukogupõrandate võrdlevuuringut. rahvusraamatukogu oma tundub nagu ülikooli raamatukogu omast tunduvalt hügieenilisem, samas on ülikoolis mugavam selle peal istuda, sest rahvusraamatukogu vaipkate on selline kuidagi torkiva tekstuuriga. sai tehtud ka palju rasket ja produktiivset paljundamistööd.


homme kogu selle paberipakiga tartusse, kui eriti veab siis otse tegevliikmete koosolekule. vana bürokraatia ise saab homme jälle rõõmsalt käsi hõõruda.


Natalie Merchant "One Fine Day"


h