mulle käib närvidele kui inimesed ei kuula. ei pane tähele, mis neile räägitakse. ei vaevu lähedasi inimesi tundma õppima. see on mõneti arusaadav võõraste inimeste puhul. kõike ei jaksagi ju tähele panna ja kõike pole vajagi, sest siis on peas jälle suur hulk pahna juures, mida mitte kunagi vaja ei lähe ja mis vajaliku ruumi ära võtab. kohati siiski võiks. et ei peaks samade inimestega samasid vestlusi uuesti ja uuesti pidama. et teaks millised inimesed sinu õmber on ja oskaks selle järgi nende kohta järeldusi teha ja õigete järelduste läbi neile piiritult sümpaatsemaks ja lähedasemaks saada.


ma testin seda. inimeste oskust kuulata ja tähele panna. mõnikord teadlikult, tihtipeale ka eba teadlikult. see viib tavaliselt suure rea pettumusteni. võin teha täiesti ebaminulikke statemente. väita enda kohta asju, mis kõige eelneva põhjal ei saa tõsi olla. ja kuulata siis inimeste shokeeritud vastuseid. või kuulata kuidas mulle üritatakse juba sajandandat korda maha müüa asju, mille ma olen juba ammu nende samade inimeste käest ostnud. kui nad oleksid kuulanud, siis nad teaksid. kuna nad seda aga ei teinud, siis ajan ma karistuseks asjad veel segasemaks. ja vaatan, kuidas nad vingerdavad... julmur. aga kõik see on iseenesest üsna väsitav.


Spin Doctors "Two Princes"


h