kuidagi õnnestub ikka iga sügis, umbes täpselt praegusel ajal mingisse korralikku pöördesse sattuda. kui lihtsalt peab tormama ühelt ürituselt teisele ja igal pool on üsna fun, aga mingi hetk avastad, et kõige-kõige rohkem maailmas tahaks lihtsalt kodus magada. ainult, et selleks ajaks ei tule enam meelde, kus kodu on. mul on tunne, et siit see jälle hakkab. vähemalt ei pidanud eilsel rebastepeol hommikuni passima ja siis, surm silme ees, kella kuuese rongiga tartusse kolistama (äärmiselt tavapärane stsenaarium), vaid sai kaheteist ajal (siis kui endale tundus veel, et tahaks edasi olla, mis on põhimõtteliselt hea asi, sest mingit neutraalsemat varianti ei olegi, üks hetk lihtsalt kukub kell ja siis tunned ainult, et tahaks väga koju) autoga tartusse tagasi. aga üle tüki aja oli jälle pidu, mis mulle väga meeldis.


täna hommikul kell kaheksa bussi peale, kell 11 juba tallinnas, kadriorus juuksurisse (juuksur suutis kõik hinge pealt ära rääkida, oma suhteprobleemid ja asjad -- pärast tunnistas ise ka, et pole veel kellelegi seda kõike rääkinud...), siis linna, kust suutsin kohe kõige esimesest ettejuhtuvast kingapoest (vv passaazhi abcking) leida endale saapad, siis raamatupoodi (beriti kingitus -- paulo coelho veronika otsustas surra), siis koju riideid pesema, siis sandrale blog, siis beriti sünnale.


beriti isa oli kole popp ja noortepärane, edasi diskosse siiski ei läinud, aga palju ei puudunud, tundis ennast täitsa vabalt. mind isiklikult tüütaks selline isa ilmselt varsti ära... võib-olla lihtsalt sellepärast, et minu enda oma pole kunagi popp ja noortepärane (selle algupärases, õrnalt küünilises tähenduses).


homme hommikul kell seitse jälle tartusuunalisele bussile, et kell pool üksteist istuda vanemuise alumises parklas järgmise bussi peale ja kihutada koos vironustega pähnisse sügispäevadele. täna hommikul juba magasin tartu-tallinn liinil kaela ära. tahaks lihtsalt magada... h