nii palju olulisi (rääkimata veel suuremast hulgast ebaolulistest) asju saab ära otsustatud ja läbi räägitud, kui leidub ainult pudel kooreliksi ja paar pakki pelmeene ja sobiv pleiss. loomulikult ka rääkimisaltid ja samas ikkagi mõistuse juures inimesed. kontekst muidugi limiteerib. mõlemat pidi. et kui väljaspool teatud ringkonda ei saa seltsiasjadest rääkida, põhiliselt selletõttu, et neid ei huvita see mitte üks põrm, siis seltsiinimeste keskel kipub see olema ainus teema. see on nagu mingi paralleelne universum.


muidu üritan ikkagi kirjutada. isegi kui sülgan välja saasta. sest see on miski, mida mul on vaja teha. liiga palju mõtteid. hemingwayd minust ilmselt ei saa, aga tegelikult kirjutangi ma ju peamiselt ikka iseenda jaoks. kvaliteet on loomulikult oluline, aga mitte nii oluline et kõik muu selle puudumisel mõttetuks muutuks.


soomest sain kaks pakki pabereid. ühe lehe peale oli isegi kirjutatud mu järgmise poolaasta aadress. helsinki turismibrozhüüri sain ka. tunnen ikka kohati erksa teravusega, et äraminek on hädavajalik. mitte et ma muidu eksisteerimast lakkaks, aga elukvaliteedil ei tohi ju ometi lasta enam rohkem langeda. peab tegema asju väljaspool trajektoori voodi-kool-selts-voodi. nii vahva kui selline trajektoor ei tundugi.


nüüd peaks siiski magama suunduma. jälle läks igasugune sügavam mõte kaduma. andestage.


Manhattan Transfer "Soulfood to Go"


h