need varahommikused ülesärkamised ja meeleheitlikud katsed saad aõigeaegselt suburbiast citysse on siiski piisavad, et tekitada inimeses püsivaid vaimseid traumasid. juba see on valus kontrast kui kahe sooja teki alt, pehmest ja mõnusast voodist peab välja, külma, kõledasse ja tihtipeale ka koledal kombel segamini tuppa ronima. istun tükk aega voodis ja ei üritan ennast veenda, et see ei ole mingi eriti halb uni. ja siis uksest välja, õue, kus on külm ja lumine ja pime ja kogu annelinn on paksult autosid täis, mis kooris uskumatuid koguseid heitgaasi välja paiskavad


ja kõigele sellele lisab vürtsi tartu linna bussiliiklus. hommikul, veidi enne kella kaheksat, on bussides täiesti ebainimlikud tingimused. esiteks on seal umbes kolm korda rohkem inimesi kui sinna hädapärast mahub. ja siis on siin veel need eriti vinged bussid, millel on ukse ees see laser-foto-ultrahelisilm, mis automaatselt uksi avab ja sulgeb. mis tähendab, et trepi peal ei tohi seista. mis tähendab, et inimesed, kes muidu trepi peal seisaksid, ripuvad kusagil lae all ülejäänud reisijate pea kohal. ja bussijuht sõimab raudse järjekindlusega igas peatuses kogu reisijaskonna läbi. ja pidevalt labiilselt avanevate ustega (eriti kui selliseid on bussis vähemalt kolm), võtab kogu see reis poole rohkem aega. ja siis peab ummisjalu ja eluga riskides mööda libedaid tänavaid tormama, et eksamile jõuda.


häid nippe fotosilmaga bussides: silma ette asetada kas kleeplint või (veel parem) näts. väikese liigutusega olete muutnud liiklusvahendi mõneks ajaks kasutuskõlbmatuks. nätsu sinna panemine on täiesti juba nende trikkide kategoorias, kuhu kuulub ka magaval inimesel ühe kulmu ära ajamine. et kui ta üles ärkab, peab teise ise ära ajama.


George Harrison "When We Was Fab"


h