see eelmise nädala terviseteemaline abrakadabra oli ikka suht imetabane. üks hetk on kõik jumalasta fain ja dändi, jalutad mööda linna, küsid mendist oma kuritegude nimekirja, ootad inimesi tuulistel vanalinna tänavanurkadel jne. järgmine hetk kodus ringi lamaskledes tunned, et kurk on kuidagi kummaline ja paar tundi hiljem (voila!) on 38.5 palavik. elu, põhimõtteliselt, katkes pärast seda ja asusin meeleheitlikult vaikselt lamama, sest eile oli vaja lennata ja too ükskord kui ma hullu nohuga strasbourgist tagasi tulin, olin mittu päeva lauskurt ja kui mingi nuuskamiskorraga kõrvad lõpuks lukust lahti tulid, siis sellise raginaga, et viskas mõneks hetkeks horisondi viltu. ja tõlkimise puhul on tegelikult vajalik kuulda, mida saalis räägitakse. kurioosne on see, et nohu ei ole siiamaani saabunud, kuigi kogu aeg on tunne, et ilmselt siis homme hommikuks. täna, olles hommik otsa kapis põhimõtteliselt monoloogi pidanud, oli küll tunne, et hääl ei tule enam mitte kurgust, vaid kusagilt ninatagusest õõnsusest. aga, its ool guud, sest vabakutselisuse rõõm on see, et kui tööle ei lähe, siis palka ei saa.

pärast tööd murdsin ennast raamatupoodi, kus järjekordselt käivitus liiga pikaks sirvima jäämist takistav füsioloogiline kaitsemehhanism. mul nimelt tuleb raamatupoodides alati hull pissihäda. mistõttu olen näiteks külastanud sapporo raudteejaama kõrval asuva kinokuniya raamatukaubamaja peldikut, viru keskuse rahvaraamatu ja parkimismaja vahel olevat sinise valgusega vastavat asutust ja strasbourgi fnaci keldris olevat ilmselgelt paljunäinud vesiklosetti. waterstone'is kahjuks tualetti ei ole, mistõttu haarasin riiulist otsitava teose ja tulin tulema. väljas oli kõik jälle okei.

h