seekordne poolteist päeva koduvabariigis olid mõistetavalt meeleolukad. väljundit, millele pole mingit õigustust ehk ei hakka kommenteerimagi. polegi ju midagi enam öelda, mida omavahelistes vestlustes juba sada korda öeldud ei oleks või ajalehtede veebiväljaannetest, kui need jälle loetavaks muutusid, loetud.

tegelikult oli hoopis ootamatu, kuivõrd normaalne oli füüsiline linnakeskkond laupäeval. võimalik isegi, et tallinna südalinn pole kunagi nii puhas olnud. iga teine aken oli küll auguga, aga muidu oli kõik business as usual. hommikul käisin narva mnt alguses sonycenteri poes, kus jevgeni ja enn ütlesid, et neil oli öö otsa relvaga turvamees väljas ukse peal ja ükski vandaal ei julgenud ligi astuda. jevgeni nägi selline välja ka, et küsimust, et mida ta siis asjast arvab või nii oleks ta isikliku solvanguna võtnud. meeleolu linna peal oli ikkagi kuidagi rõhutud, ettevaatlik, pinges. aga tundus, et inimesed olid juhtunust ikka nii ära ehmatatud, et lausa kramplikult hoiduti tegemast midagi, mis võiks seda eskaleerida. isegi mutid ei kraagelnud pargis ega ajanud oma õigust taga.

eks see pauk oli sellesmõttes muidugi kasulik-õpetlik, et näitab, kuidas ei saa asju iseenesestmõistetavalt võtta, arvata, et probleem kaob, kui selle peale ei mõtle. samas see, kuidas pauk aset leidis, et 80krooni tund ja firma- ja alkopoodide laastamine jällegi võtab kahjuks sellelt sõnumilt legitiimsust.

ise olin neljapäeva õhtul strasbourgis ja üsna õndsas teadmatuses, kuni tallinnast tuli teade, et meil siin rahutused nagu prantsusmaal. mis, arvestades kohalikku tüünet kevadõhtut, tundus valusalt kohatu. abitu tunne tuli ka peale, kui järjest tuli infot täiesti enneolematute asjade kohta. kuna eesti lehed olid kõik umbes, läksin 'helsingin sanomate' lehele nädala jooksul olukorrale antud kommentaare lugema. kommentaare oli palju ja erinevaid, aga kuna venelased on viipuri lähedal soome surnuaedadele polügone ja maanteid ehitanud ja hauakividest linna maju, siis kiputi silmakirjalikkusest ikkagi läbi nägema. (järgmisel päeval bbcst kommentaare lugedes ärritusin juba esimese lehekülje järel nii, et silme eest must ja hing ka kuidagi rinnus kinni -- see, mida inimesed usuvad ja suust välja ajavad võib olla nii uskumatult lühinägelik ja rumal, et tekkis tahtmine kohe kõigile nendele lääne inimestele ühekaupa pikk selgitav e-mail kirjutada. venemaalastega ilmselt ei ole isegi mõtet vaeva näha, sest kui nad igapäevaselt elavad seal riigis ja näevad, kuidas asjad seal käivad ja ikka usuvad kõike, mida neile räägitakse, siis on see rong nende jaoks ilmselt juba läinud.)

soome peaminister räägib oma blogis mõistlikku juttu. ja loomulikult tuleks see rahvaste sõpruse ja integratsiooni ja marginaliseerituse küsimus võimalikult kiiresti lahendada, ainult ma ei näe, et kuidas see võiks välja näha. sest tegelikult ei ole ühelgi euroopa rahvusriigil õnnestunud oma uusvähemusi korralikult ühiskonda tuua, ükskõik, millise lähenemise nad siis selleks ka on võtnud (mässama on ajanud nii prantsusmaa assimilatsioonipoliitika kui hollandi lahke multikultuurilisus), ammugi veel siis nii arvukat vähemust. ja, arvestades kuidas rahvusriik kui selline on 21.sajandi alguses väga ebapopp kontseptsioon, ei tööta tegelikult ka need niiöelda mitmerahvuselised riigid. siin belgias ei ole flandrial ja valloonial omavahel suurt millestki rääkida, flaamid arvavad ainult, et valloonid (kellel on tohutu tööpuudus ja üldse nukker seis) elavad nende töökuse ja majanduskasvu peal.

aga üks teine soomes hetkeks peaministrit ametit pidanu tormas täna stockholmis lennukisse, ühes käes stockmanni kilekott ja teises madrats. viskas madratsi kokkuvoldituna üles istme kohale kappi, jooksis natuke mööda vahekäiku edasi, siis tuli omaette pobisedes ette tagasi ja võttis minu vastas istet. prillide küljes tolknes tal otse ninajuurel see plastmassist rõngas, millega hinnasilte asjade külge pannakse. kui lennuk hakkas paigalt võtma, olid reisisaatjad sunnitud endise peaministri siiski turistiklassi tagasi toimetama.

h