pikaleveninud brüsseliasumine selleks korraks läbi. ega ta mööda külgi tegelikult ju maha ei jooksnud. sain teada, et pesumaja zhetooniautomaati ei ole mõtet 20euroseid toppida; et see laiatarbejuust, mis mulle poes kõige paremini istub, kannab nime leerdammer; et päikselisel pühapäevahommikul kohvikust vaadates ei ole brüsselgi täitsa lootusetu koht; et kolm nädalat on võimalik ilma internetita elada, aga vaevu. ja veel seda ja teist.

täna hommikul pakkisin oma majasuuruse kohvri ja tulin strasbourgi. viis tundi rongisõitu läbi kolme riigi tundus päris meeldiva väljavaatena -- head vaated, hea muusika, hea raamat. alustuseks istus minu koha peal keegi neurootiline briti tütarlaps, kes põhjendas seda sellega, et ta absoluutselt ei kannata selg ees sõitmist. ja kui ma olin ennast tema vastu istuma seadnud, siis küsis, et kui rong luksemburgist alates teistpidi sõitma hakkab, kas me siis saaksime jällegi kohad ära vahetada. mis tundus mulle siiski liiga palju mööbeldamist selle väikse asja pärast (kas ma mainisin, et mu kohver oli majasuurune), nii et läksin hoopis ja istusin paar pinki edasi, kus ei olnud reserveeritud kohti.

luksis istus minust üle vahekäigu klassikaline keskealine vene paar. kuna seal näitasid istmete kohal olevad sildid, et need kohad on reserveeritud, siis mulle tundus kahtlane, kas nad seal siiski peaksid istuma. kaasas oli kaks suurt kohvrit, mille kantseldamine täielikult papaahhaga härra asi oli. kui saabus piletikontroll, selgus kohe kaks tõsiasja -- et nad tegelikult siiski ei peaks esimeses klassis istuma ja et nad on praktiliselt umbkeelsed. proua üritas konduktoriga vene keeles rääkida ja härra korrutas lihtsalt nõutult "first class, second class, first class etc.". konduktor suunas nad sealt minema, aga umbes kolme minuti möödudes oli proua tagasi ja hetk hiljem ka härra kohvritega ja õrnalt ähkides. ja sinna nad reisi lõpuni ka jäid. tegid teineteisest mobiiliga pilti ja kui saabus toidukäru, siis vaidlesid pikalt, kas priisata ja võtta purk kokat või piirduda veega. jagasid sõbralikult siiski kokat. üldse oli neid päris lõbus observeerida, kuni ma kogemata venekeelelonkajana vahele jäin. proua üritas mult oma praktiliselt puuduvas inglise keeles küsida, millal strasbourg saabub ja mul lihtsalt ei jätkunud südant. kui kuulsid, et olen eestist, ütlesid, et on just tallinnas käinud ja otshen krassiivõi. ja et luks oli ka kaunis, meenutas neile riiat. ise olid vladivostokist. ja põhimõtselt, geograafiast kui sellisest ei olnud neil ilmselt halli aimugi. sest nad küsisid, et kas ma ka tulen luksemburgist, mina vastu, et ei, brüsselist, nemad sellepeale, et ahhaa, see rong siis pärast läheb veel brüsselisse. mina sellepeale jällegi, et eiei, esimene peatus oli brüssel, rong läheb baselisse. nemad sellepeale, et kuskohas see. mina muidugi ei teadnud, kuidas on vene keeles shveits, proovisin ingliskeeles. nemad sellest said aru, et rootsi (kuidasiganes see vene keeles on) ja see tundus neile jumalasta loogiline variant. lõpuks siiski saime selgeks, kuhu riiki rong suundub. nemad kavatsesid pärast strasbourgi frankfurti edasi minna. juhututvusest oli vähemalt nii palju kasu, et kui härra oli omad kohvrid perroonile punnitanud, tõstis ta minu sajakilose kirstu ka rongist maha.

vastu õhtut õnnestus ka puuprantsuskeelne vestlus maha pidada. sedakorda kohalikus nurgapoes, kus poeonu küsis, et kas ma õpin siin, mispeale mina vastasin, et ei, töötan euroopa parlamendis. ja onu tegi mulle sellepeale maani kummarduse. olen enne ka kuulnud, et euromutrid pidid siin hinnas olema, aga ma ei saa päris hästi aru, miks.

poe kõrval hotelli ukse ees seletas kamp mutte soome keeles. mõnikord lööb see keeltepaabel küll lainena pea kohal kokku. siis juhtubki nii, et kui frankfurti lennujaama metallidetekteerija küsib mu käest saksa keeles, et kas ma tegin taskud tühjaks, vastan ma talle silmagi pilgutamata: "oui."

strasbourgi hotellis on täiesti eeskujulik tasuta internett. maailma lõpp on ilmselt lähedal.

h