tegelikult on muidugi vahepeal olnud hetki, mis on pastaka järgi haarama pannud. kõige rohkem siiski eilne päev, mis osutus sellesmõttes muidugi ikalduseks, et sain füüsilisi ja vaimseid vigastusi. samas õnnestus leida strasbourgist, väikselt prantsusmaalt täiesti super söögikoht nimega l'appart a tarte, mis ongi sisustatud nagu korter. meie laua kõrval oli näiteks vinge vanakooli gaasipliit, mille kohal rippusid potid-pannid ja vanaema juurest tuttav linane ruuduline käterätik.

a päev algas põhimõtteliselt sellega, et toateenindus viskas mind nii jõuliselt uksest välja, et nüüd on põlv sinine ja marraskil. kuna olin olnud eelmisel päeval ööplenaaris ja jõudnud seetõttu töölt koju veidi enne ühte, siis ei olnud ma veel sugugi mingisuguseski sportlikus vormis selleks ajaks kui nad kannatamatult uksele prõmmima hakkasid. suutsin neid veenda veel viis minutit ootama ja sellele järgnenud rabelemise käigus takerdusin põrandale langenud tekinurga taha ja käisin suurejooneliselt maoli. tuba oli ka seekord nii kompaktne, et hea, et ma kempsuukse vastu silma siniseks ei kukkunud.

vaimne vigastus saabus umbes kaksteist tundi hiljem. tol ainsamalt korral kui mul õnnestus mirjamiga kohtuda mainis ta küll midagi selle kohta, kuidas jaanipäeva paiku neil on seal üks õhtu kui kõik linna bändid tänavale ronivad ja üldse on suur ja vahva pidu, aga mul oli see ausaltöelda täiesti meelest läinud. kuni ükshetk hakkas õuest mingit hullu trummipõrinat kostuma. pärast selgus, et kõrvaltänavasse oli ennast üles seadnud mingi viieaastaste rajurokibänd. kõik olid sellised umbes meetrised, juuksed geeliga püsti aetud ja raiusid täiest jõust oma vastavaid instrumente, et ennast üle bändikaaslaste kuuldavaks teha. hiljem sööma minnes selgus, et tõesti, iga nurga taga on bänd ja kellel bändi ei ole, on lihtsalt oma makikõlarid akna peale tõstnud. kinnitust sai ka tõsiasi, et prantsuse noorte muusika of choice on hevimetal või tekno. ja kui kell 12 lõpuks õhtu peaesineja kusagil nurga taga peale läks, siis sai küll saatusele rusikat vibutatud, et seekord hotell vanalinnas on. sest siukest hülgeruigamist pole ikka tükk aega kuulnud. mörin lõppes kell pool kaks, jauramine kestis edasi, kell kaks käivitusid kiirabi ja politseisireenid. ilmselt hakkas mass niipalju hajuma, et maaslamajad ilmusid nende alt välja.

h