muidu mul pole eriti miskit strasbourgis tagasi olemise vastu - linn on kena, tööd on vähe, ilm vôiks inimsôbralikum olla, aga ikka parem kui eestis. ainult see prantslaste sügavalt klienti marginaliseeriv teenindusmaneer ajab vahel ikka täiesti marru. no ei meeldi mulle see, kui hommikul kell pool kümme, ilma mingi hoiatuseta, mingi tädi mingi potsikuga tuppa sajab. teoreetiliselt saan ma sellest tuppa sisse murdmise vajadusest aru, aga no pool kümme? prantslasena môtles antud tâdi kindlasti ainult sellele, et tal on vaja praegu potsikuga tuppa siseneda, asjaolu, et seal toas vôib parasjagu tukastada selle vôimaluse eest suhteliselt viisaka hulga pappi välja käinud klient oli täiesti teisejärguline. kui selline vôimalus talle üldse pähe turagtas. minu mossitav meelelaad sai ainult hoogu juurde kui hiljem vôileivapoes tütarlaps mulle autoritaarselt teatas, et meil on siin kaks kassat ja minu taga seisnud inimest teenindama asus. sellesmôttes on muidugi täiesti môistetav, et kristel igal strasbourgi sôitmise pühapäeval frankfurtis bussi istudes kôigil neid viimaseid tsiviliseeritud kohas veedetavaid tunde täiel rinnal nautida soovitab -- sest kohe varsti on saksa-prantsuse piir ja seal taga enam midagi head oodata ei ole.

h