ausaltöeldes on asjaolu, et täna õhtul saab vist ilma söögi- ja joogiasutusteta (sest kõik võimalikud kaaslased on riigist lahkunud) peaaegu sama rõõmustav kui teadmine, et töönädal on selleks korraks läbi. pärast järjekordset liighilist uinumist eile kell 1, oli kõige tipp muidugi see tänahommikune kellakaheksane navette (buss, mis laisemad euroinimesed kesklinnast parlamendi ja euroopa nõukogu juurde viib), suurepärane improvisatsiooniline lavastus sellest, kuidas hommikul kõik halvasti olla saab. esiteks pidi teda lausvihmas kitsal kõnniteeribal koos miljoni teise mutriga ootama (kusjuures miljonil teisel mutril olid kaasas kohustuslikud soliidselt üheülbased ratastel väikekohvrid, sest kohe pärast tänast tööpäeva lõppu toimub ju mutride organiseeritud eksodus riigist). ja siis olime me kõik, rohkem või vähem märjad, seal bussis ja buss liikus hommikustes ummikutes edasi umbes viis meetrit minutis, mis ühestküljest oli ebameeldiv muidugi seetõttu, et tööpäeva algushetk lähenes peadpööritava kiirusega, aga teisestküljest ei mõju selline varahommikune saba ja sarvedeta loksutamine õhtusele veinisõbrale just kõige apetiitsemalt.

kuna kohalejõudes oli etteaste alguseni aega umbes viis minutit, siis tuli loomulikult peaees eurokoridoridesse sukelduda, endal ainult udune aimdus sellest, kuidas rahvapartei koosolekusaali lae all olevasse eesti kabiini saab. mistõttu esiteks muidugi traditsiooniline vale saal (ukse peal hajameelselt hambavahesid puhastav koristajatädi vaatas mind teatava hämmeldusega, kui ma ülehelikiirusel täiesti inimtühja tõlkekompleksi tormasin). põhimõtteliselt, nüüd kui ma totaalselt ja igavikulist äraeksimist enam eriti ei karda (see kehtib pigem muidugi suure maja kohta, sest winston churchilli nimelise hoone puhul olen ma endiselt suht kindel, et selle koridorides on terve trobikond inimesi, kes juba aastaid väljapääsu või vähemalt mõnda tuttavana näivat kohta otsivad), on üsna põnev erinevatesse koridoridesse ja trepikäikudesse ja vaadata, kuhu välja jõuab. pakilisematel hetkedel on see arhidektuuriime siiski veidi frustreeriv.

eilne moodsa klassika teemaline plõksimine ja neimdropping on nüüdseks tekitanud vastupandamatu tahtmise üle kuulata "abbey road" ja "pet sounds". mistõttu sean sammud onu tommi juurde ja vaatan, kas seal müüakse mulle mõni teises nooruses heliplaat.

h