õhtul täiesti tühjakspigistatud ajuga hotelli poole jalutades prevaleerib mõnikord küll teine arvamus, aga tegelikult frustreerib mind kõige rohkem ikka see hommikune ärkamine. ja sealjuures kõige rohkem see, kui paindumatu on minu tööpäeva algus. asjaolu, et mitte mingi nipiga ei ole võimalik endale põhjendada veelkordset 'snooze' nupu kinnivajutamist ja veel kümmet minutit (mis, ma tean, ei päästa tegelikult midagi, aga on nii mõnus -- maailma mõnusaim tunne on minuarust see, kui sa teed kogemata poolteist tundi enne määratud ärkamisaega silmad lahti ja avastad kella vaadates, et sa võid veel tükk aega edasi magada) tekitab mulle lausa füüsilist valu.sest kui koosolek algab kell 9, pean mina kõige hiljemalt selleks hetkeks ka seal kohal olema.

mistõttu olen ma viimase kolme nädala jooksul päriselt hommikust söönud ainult umbes 1 korra. sest tööpäevadel ma kunagi ei jõua selleni -- selleks ajaks kui ma ummisjalu hotellitrepist alla torman on juba viimane aeg jalgadele valu anda. ja kui ei ole tööpäev või kui töö hakkab hiljem, siis, kompenseerimaks eelnevate päevade kannatusi ja seda, et ma põhimõtteliselt pipi-meetodil (ainult vastupidise efekti saavutamiseks) ennast olen pidanud voodist välja tirima (kellaajal, mis minu jaoks on praktiliselt keset ööd), magan ma selle lihtsalt maha. pühapäeval, kui ma kella kahe ajal sättisin ennast kinno minema, küsis ilus mees minult, et kas ma põhimõtteliselt hommikust ei söö. vastasin, et ei, hommikusöögi osas mul põhimõtteid ei ole, küll aga hommikuse une osas.

h