ma arvan, et see tokyo kuumus on nüüd igavesti minu sees ja tuleb minuga igale poole kaasa. sest ikka on kogu aeg nii palav, toas ja õues ja tööl ja puhkehetkel. ma arvan, seesama kuumus on vastutav ka selle välgu ja paugu eest, mis üleeile öösel siin toimus, sest kusagil peab ta ju realiseeritud saama. aga ilmselt on see ka põhjus, miks ei saa enam üldse rahulikult olla, miks on kogu aeg tunne, et peaks minema ja tegema ja nägema ja muidugi kogema, mis kogu aeg meelde tuletab, et maailm on tegelikult suur ja teistsugune ja on nii palju asju, mida ei tea ja ei saagi teadma, kui ise selle teadmise järele ei lähe.

ja loomulikult on see kuumus see, mis ei lase normaalselt magada, mis hommikuti täiesti obsöönsetel kellaaegadel üles äratab. siiamaani oli see enamvähem okei, sest nädalalõpus pidi ju kohe tööle minema (sellest hoolimata sain paar hommikut oma varajase ärkvelolekuga ema ehmatada), aga nädalavahetusel tahaks siiski magada. täna õnnestus juba vähe paremini, aga kui ema kell 10 hommikul köögiaknast sisse vaadates mind taburetil kõõlumas ja pannkooke söömas nägi, hakkas ta siiski äärmiselt dramaatiliselt maigutama.