no põhimõtteliselt, nüüd on siis täiesti selge, et ümbermaailmalendudel ei ole äriklass mingi luksus, vaid ainuke inimlik variant. kõike seda tööandja poolt võimaldatud isiklikku ruumi aitas muidugi paremini hinnata asjaolu, et hommikul lennujaama poole pürgides oli ilm tokyos muidugi täpselt selline nagu ta oli ja kott oli ikka täiesti kosmiliselt raske, sest kolme nädala jooksul annab väljamaal ikka arutu hulga asju kokku osta. ja see ka, et onu taanlasest reisisaatja nägi välja nagu billy campbell ja oli piisavalt joviaalne, et panna tütarlast unustama, et ta on higine ja kolmenädalase unevõlaga koll.

kodust sai minema hakatud muidugi teatava varuga ja kuni tokyo jaamas narita expressi peale saamiseni kulges kõik ka suht õlitatult (kui muidugi välja arvata see, et iga kord kui seljakotti selga vinnasin, oleksin peaaegu teinud julia robertsit jooksva pruudi filmis ja gravitatsiooni mõjul lihtsalt sirgelt sellili käinud). lennuk pidi minema 11.40, rong pidi lennujaama jõudma 9.58 ja kõik oli üsna peachy kuni too rauakolakas kell 9.20 mingi raudteeliinide välja ääres lihtsalt seisma jäi, nii et mina oma aknast näiteks kaks meetrit eemal oleva kortermaja rõdul kuivavaid hellokittyga käterätikuid imetleda sain. 40 minutit. ingliskeelset inffi null, kuni lõpuks ilmus ukse kohale tabloole ainult teade, et "the train has made an emergency stop because of an accident at funabashi", mis ei sisaldanud siiski olulist informatsiooni selle kohta, milliseid panuseid võiks teha lennukist maha jäämisele. kõik vagunis olevad jaapani bisnismenid olid täiesti vihaleajavalt rahulikud kogu selle tsirkuse jooksul. kui mina juba suht resigneerunud que sera sera positsiooni olin võtnud, hakkas masin ilma pikemate seletusteta jälle liikuma ja jõudis kell 10.40 naritasse (igast uksest paiskus välja ärritunud kaukaasia rassi esindajaid, kes üritasid oma vanaema kummuti suuruste ratastega kohvritega teineteist jalust joosta), misjärel mina joonelt valesse departure lounge'i põrutasin ja sealt juba jällegi pisut paanilisena õigesse läbi murdsin. kogu selle rabelemise ja emotsioonidevikerkaare peale oli muidugi täiesti loomulik, et lend oli kaks tundi edasi lükatud.

nüüd on küll saabunud see hetk, kui motoorne rahutus ja letargia mind korraga tabanud on ja tahaksjubatahaksjuba... kopenhagenist tallinnasse tunni aja pärast.