nägin juba eemalt lähenedes, et juubeliparki oli ehitatud midagi sõjaväelist, aga otsustasin siiski proovida sealt läbi pääseda. järgmine hetk oli nagu midagi "noore pensionäri" "rajale on jooksnud rahvariides neiu" taolist, sest olin järsku ümbritsetud sajast tuubast ja metsasarvest ja erinevates mundrites mehest ja rajasin endale meeleheitlikult teed sinnapoole, kus arvasin lähima väljapääsu olevat. tundus, et kogu euroopa sõjaväeorkestrid olid kokku tulnud, et teise maailmasõja lõppu, euroopa päeva tähistada. pargi kõrval seisid vähemalt leedu, rootsi, austria, hollandi ja luksemburgi relvajõudude bussid. ja mina mõtlesin, et näedsa, milline õnn on saada vallutatud ainult ühe riigi poolt, mis pärast seda veel ühehäälselt valeks riigiks (ehk siis vallutamise mõttes omamoodi õigeks, eksole) kuulutatakse. sest siis võid tõesti 9.mail korraldada sõjaväeparaade, ilma, et endal kibe maik suus oleks ja ei pea vabandama kahe jobu pärast, kellega sul endal tegelikult midagi pistmist ei olnud.

õhtul, kui merode'i platsil kusagil kesklinnas uitavat kadrit ootasin, oli see juubelipargis olev tohutu iseseisvusvärav värvilises tuledesäras ja ühendorkester mängis oodi rõõmule. vot siis euroopat, suurt ja ühtset.

h