lehest sain täna teada, et tuletõrjujad streikisid eile sellepärast, et neile tundus, et lennujaama juhtkond ei rispekti neid piisavalt. ilmselt on see streikimiseks sama hea põhjus kui iga teine (kuigi muudab lennujaama bussipeatuses olnud üleelusuuruse plakati "60 000 people love their airport job" -- sõna "love" asemel oli seal ainult suur punane süda -- natuke irooniliseks).

rispekt on oluline muidugi igas töökeskkonnas. seda ma ei tea, kuidas on lood minu ülemuste rispektiga minu suhtes. tegelikult ma isegi ei tea eriti, kes minu ülemused on. koosolekute ja asjade juhid ikka tavaliselt tänavad koosoleku lõpus ka tõlke, hoolimata asjaolust, et meie oleme need kaabakad, kes ähvardavad punkt kell pool seitse minema jalutada. see koht, kus me peame ütlema, et eesistuja meid tänab, on alati keeruline ja tavaliselt me lülitume selleks hetkeks mina-vormilt üle tema-vormile. noh, et mitte "ma tänan ka tõlke", vaid "eestistuja tänab ka tõlke", et ei jääks muljet nagu me ise endale õlale patsutaksime. kuigi mõnikord on küll tunne, et tahaks mõnda inglise kabiini tõlki tänada, kes raskest päevast läbi on aidanud. neljapäeval ja reedel oli seal näiteks james rose, kelle uskumatult mõnus hääl ja sujuv tõlge põhimõtteliselt oligi see, mis mul katuse paigal hoidis. ta on minuarust muidugi ka väga ilus, aga kuna ta istus kaugel teisel pool saali ja kahte klaasi, siis võisin tema välimuse häälele ainult juurde kujutleda. kolmapäeval jällegi oleks MVP tiitli andnud sellele slovakkia kabiini poisile, kes seal retuuri tegi. kõige parem retuur, mis ma kuulnud olen ja kuna inglise kabiin oli tol päeval kollektiivselt märkimisväärselt kräpp, siis ka päeva parim inglise keel.

aga, tulles tagasi rispekti juurde, arvestades, milline on kollektiivi ülesehitus ja töökeskkonna füüsiline suurus, on kabiinikolleegide vaheline rispekt eriti oluline. täielikku rispekti iga eraldi inimese vastu on muidugi raske saavutada, sest inimesed on erinevad jne. aga rispekt kolleegi vastu töösituatsioonis peaks ikkagi elementaarne olema. iseenesest meil ei ole väga palju tööülesandeid -- kui on sinu kord tööd teha, siis sa kuulad, mis klappidesse tuleb ja ütled sellesama jällegi mikrofoni edasi, kui ei ole sinu kord tööd teha, siis sa istud vaikselt, hoiad sündmuste kulul silma peal ja EI SEGA TEISI, eelkõige aga seda inimest, kes parajasti tööd teeb. ja selle hindamisel, et mis võiks teisi segada, on muidugi teatud universaalsed kriteeriumid (ei tõmble, ei krabista ega sosista jne), aga sama hästi võid sa lähtuda ka sellest, et see, mis segaks sind ennast, segab ka kolleegi. mind isiklikult ei ole tööd tehes ülemäära lihtne segada ja ma pean tunnistama, et selle juures, et kabiinikaaslased reedesel tööpäeval praktiliselt terve selle aja kui mina tõlkisin, omavahel itsitasid ja nahistasid, segas mind mürast tunduvalt rohkem just see, et oma käitumisega näitasid nad üles täielikku austuse puudumist minu ja mu töö vastu.

h